Jätk loole "Lapsepõlve lood: Öine külaline ehk mis juhtus Hirmsa Antsuga?".
... 42 aastat hiljem - ei ole enam lapsepõlvelood, kuid haakuvad eelpool kirjutatuga...
Saatuse tahtel tuli minna matustele. Juhtus õnnetus sugulase pojaga, noore mehega, kes uppus. Madalas vees, rahvast täis ujumiskohas, aga keegi ei märganud, ei läinud appi. Järelikult, kas appi ei hüüdnud või ei jõudnud hüüda. Naise jõudis võtta ja perekonna luua. See noor mees suhtus väga suure lugupidamisega Eesti NSV „kompetentsetesse organitesse“, kelle elavaks eeskujuks oli temale „organites“ töötav ohvitser Valdur Timusk. Sellel ajal oli see mees veel vist majori aukraadis, aga võib olla, et juba polkovnik, sest nagu oli kuulda, oli see mees seal kõrgelt hinnatud, paljude teenetega. Pereisa oli surnud, pereema aga „organites usaldatud isik“, sest töötas ekskursioonide saatjana piiri taga. Samuti pereema „silmarõõm“ pidi töötama „organites“. Eks sealt see punane „nakkus“ pärit oli. Minu isa oli selle üle väga nördinud, et punane „nakkus“ on suguseltsis sees, aga hoidis närvi, lõi käega, ütles, et igaüks teenib ise oma leiva „oma“ palehigis. Saatus aga sigadusi ei kingi. Maksab kätte! LOE EDASI SIIT.
Raivo Raudkivi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar