h
Mauri Kiudsoo
ERMi Rahvakultuuri koolitus- ja teabekeskuse auditooriumis ja veebis
ERMi teadusseminar keskendub sel korral metsavendade eluolule ja eluviisile.
Vastupidiselt inimeste seas kohati levinud eksiarvamusele, ei olnud 1940/50. aastate metsavendlus oma olemuselt sugugi mitte idülliline lindprii elu, vaid tegemist oli metsa pagenud meeste-naiste pikaajalise ja psüühiliselt raske enesevarjamisega ning seda vägagi äärmuslikes tingimustes. Pääsemaks repressioonide eest, olid inimesed sunnitud valima elu, mille tegelikku olemust ja raskust meie põlvkond endale enam täielikult ette kujutada ei suuda. Aastate pikkune elu metsas jättis tahes tahtmata sügava jälje eluga pääsenud metsavendade füüsilisele ja vaimsele tervisele.
Kõige raskeim aastaaeg metsavendade elus oli kindlasti talv, mil maha sadanud lumekate sundis laantesse ja soodesse varjunud mehi ja naisi pikemalt paikseks jääma. Olles informatsiooni mõttes muust maailmast ära lõigatud, võis teade piirkonnas toimuvatest suurematest vene julgeoleku operatsioonidest jõuda punkrielanikeni alles koos haarangumeestega. Väljas sai vabamalt liikuda talvel üksnes tiheda lumesaju ja tuisuga, mis peitis kiiresti reetlikud suusajäljed. Punkri kütmiseks valiti võimaluse korral alati tuulisem ilm; lisaks võeti suitsu hajutamiseks kasutusele erinevaid ettevaatusabinõud. Lumevabal ajal käisid metsavennad abiks mitmesugustel talutöödel, et sel moel toeatada oma abistajaid. Samuti varuti metsasaadusi, kütiti ulukeid, aeti viina jne. Talvel, mil liikumisvõimalused olid pea olematud, lasus põhirõhk punkriga seotud igapäevastel rutiinsetel toimingutel: kütmine, vee toomine, toidu keetmine, valvekordades käimine jne. Õhtul kuulati võimaluse korral raadiot, tähtsal kohal oli ka lugemine. Et rasketel talvekuudel mõistust säilitada, harrastati igat sorti käsitööd.
ttps://www.youtube.com/watch?v=VukF9QI9kno
