Lapsepõlve lood: öine külaline ehk Hirmsa Antsuga söögilauas
Raivo Raudkivi
Kunagi aastaid tagasi, vist ühel sünnipäeval, mainisin tütardele, et olen söönud ühes lauas Hirmsa Antsuga. Aastaid hiljem tõi mulle vanem tütar vana ajalehe „Kesknädal“ 4. oktoobrist 2006, tegi lahti üheksanda lehekülje ja pani lauale, küsides, kas tunned selle mehe ära? Tundsin küll. Seesama mees. Ja siis tuli kõik see meelde, mille olin peitnud sügavaimasse mälusoppi. Ja mälu säilitas mälupildid, millised püüan kokku panna, sest nüüd ei ähvarda 5-15 aastat Siberit metsavendadega suhtlemise ega nende abistamise eest, meil nüüd oma riik ja Siberit ei olegi käepärast võtta kui kellelegi see jutt ei meeldi.
Ühel pimedal augusti ööl, kell oli vist pool üks, kostis tasane koputus aknale. Ema, kes ei olnud vist veel magama jäänud, kargas voodist üles ja küsis:“ Kes on?“. Vastuseks tasane mehe hääl akna taga küsis: „Kas Martin Raudkivi on kodus?
Oli aasta 1945. Sõda oli lõppenud, meie pere aga elas endiselt veel sõjapaos isa õe, tädi Iida juures Läänemaal endises Saulepi, nüüd Varbla vallas, Kilgimetsa külas, Kaasiku talu sealaudas, nii nagu oleme seda eluperioodi hiljem mäletanud. Mitte sea sulus vaid kõrvalhoones, millest 2/3 oli sealaut, hoone otsas köök, kus keedeti ja valmistati sigadele sööki, saun eesruumiga ja hoone teises otsas peremees Karla puu-tööruum. See oli umbes 4 meetrit lai ja 6 või 7 meetrit pikk 1 tuba, kuhu me oma perega kolisime peale seda, kui isa tädi-mehe abiga oli selle ruumi ära remontinud. Oli lihtne, värvimata puupõrand, seinad kattis isa halli papiga, lagi oli mustast lauast nagu kuuril ja kannatas elada küll. Isa ehitas ka väikese pliidi, et ruumi kütta. Pliidi rauas oli rõngastega ava, sai süüa teha ka. Pidas sooja, palkhoone ikkagi. EDASI
