Metsavendlus Väike-Maarja kandis. Lebavere lahing. Metsavend Martin Tamm ja ta vend Kaljo Tamm

Hädaohtlikel aegadel on mets andnud eestlastele varju ja kaitset. Nii sai mets eestlastele varjupaigaks pärast 1941.a juuniküüditamist. Sõja alguses läksid varjule vene mobilisatsioonist kõrvalehoidvad mehed. Saksa vägede saabudes tulid nad metsast välja.

8. septembril 1941 toimus Lebavere lahing.Väike-Maarja Omakaitse kutsus  mehi võitlusesse. Umbes 200 punaväelast olid Lebavere metsas Narva suunas taganemas. Saadi kokku 38 meest,  enamuses metsnik Kaarel Kasesalu eestvedamisel. Algas lahing. Omakaitse tungis peale. Osa mehi saadeti vaenlasi ümber haarama. Vastased löödi segamini ja põgenema. Lahingus langes K. Kasesalu, haavata sai H. Green. Taanduvad punaväelased tulistasid rahulikult töötavaid metsatöölisi. Surmavalt sai haavata Juhan Tamm, Martin ja Kaljo Tamme isa. Punaväelastest hukkus 14 meest, haavatuid oli 8.  LOE EDASI

Metsavendade punker Pususool Harjumaal

Spetsialistid loodavad välja selgitada haruldase metsavendade punkri ajaloo

Marju Kaasik

VIDEO

Pususoo Harjumaal on üks nendest iidsetest soodest Eestis, mis juba aastasadu inimestele halbadel aegadel pelgupaika pakkunud on. Erand ei olnud ka Teine maailmasõda ja sellele järgnenud metsavendade võitlus okupatsioonivõimude vastu, vahendas "Aktuaalne kaamera. Nädal".

See, et vähemalt 60 aasta taguse vabadusvõitluse jäljed nii hästi säilida võiks, oli aga ajaloolaste jaoks üllatus. Saarnakõrve punkri avastas Arne Kivistik hoopis märgalade inspekteerimise käigus.

"Kõigepealt hakkas muidugi silma piimanõude hulk - minu meelest nägin ma esimesel päeval kuut -, peale selle oli üks 200-liitrine vaat, välistunnuste järgi ennesõjaaegne, oli ka küttepuudevirn, riietekuivatuse traat oli tõmmatud mändide vahele, mis veel praegu on järel," kirjeldas Kivistik.

Punkri juurde viib kitsuke loomarada, mille kõrval haigutavad salakavalad laukad. Pärast poolteist aastat kestnud arheoloogilisi väljakaevamisi on punkri asukoht täitunud veega, aga sellest hoolimata on ajaloolastel hulgaliselt ainulaadset materjali.

"Meie alustasime seda kaevamist siin nii nagu kaevaksime mingit raua- või kiviaja asulakohta. Selle protsessi käigus õnnestus taastada kogu punkri välisilme," ütles arheoloog Mauri Kiudsoo.

Tegu oli väga korralikult ehitatud ja soojustatud telgikujulise majaga, kus oli sees kaks magamisaset - raudvoodi ja puulavats. Punkri ees olid istepingi ja lauajäänused, kaev, saepukk ja hulk riitalaotud puid. Viimane annab tunnistust sellest, et tõenäoliselt jätsid sealsed elanikud punkri maha kevadel.

"Järelikult me saame juba praegu täie kindlusega öelda, tuginedes ka muu materjali esialgsele analüüsile, et seda punkrit on kasutatud järjepidevalt 10 aastat," ütles Kiudsoo ja lisas, et see on harukordne.

"Harukordne on see leid veel sellepärast, et ehkki punker ise oli sissevarisenud, oli seal tallel pool meetrit kultuurikihti, nii et me saime selle alumise osa korralikult läbi uurida ja põhimõtteliselt vaadata aastasse 1954," lisas ta.

Üks suuri haruldusi punkri juures on jämedate raudnaeltega vaatluspuu, kust oli hea ümbruskonda jälgida.

Kõik punkrist leitud esemed on soost välja toodud ja näiteks oli leidude hulgas ka Eesti Vabariigi aegne 2-sendine 1934. aastast.

Suure tõenäosusega oli metsavendadel ka elektrivalgus - elektrit toodeti koorelahutajast valmistatud käsigeneraatoriga. Leiti ka hulganisti isiklikke esemeid, näiteks käekella jäänused, kaks hambaharja, pesukäsn, hunnik rohupudeleid ja Tartu kammivabriku kamm.

Kui metsavennad oleks hukkunud punkri lähedal toimunud lahingus, siis oleks nõukogude julgeolekujõud punkri hävitanud, õnneks jäi punkri sisu avastamata ka metallidetektoriga ringi luusinud röövarheoloogidel. Avastusest kirjutavad kolm uurijat Martin Andreller, Mauri Kiudsoo ja Pearu Kuusk mahuka uurimistöö ja leiud antakse üle Eesti sõjamuuseumile.

Toimetas
Merili Nael