Suur rongirööv 1951

Suur rongirööv

TEKST: JAAK PIHLAU

Kui Pärnu-Rapla rong 5. septembri keskpäeval saabus, siis toimus kõik plaanipäraselt, Jerlet lõhkas miini, plahvatuse järel rong peatus ja metsavennad hüppasid metsast välja. Relvastatud valvemeeskond rongist välja ei ilmunud, mõne aja pärast avasid kaks neist rongist vastutule. Raadik hüppas tendrile ja tabavate laskudega surmas või haavas kahte neist.

Üheksa metsavenda löövad käed

Idee röövida Pärnu-Rapla liinil liikuva rongi palgavagunit olevat esimesena esitanud Järvakandist pärit metsavend Erich Pärn (sünd 1921, „Jaak“ ehk „Fantoom“), kes aga ise hukkus mais 1951 veel enne seda, kui mõtet jõuti teoks teha(1).Juba 1950. a kevadsuvel olid seda palgavaguniga rongi Eidapere ja Kõnnu jaama vahel tulistanud tundmatud metsavennad, kuid röövimiskatse ebaõnnestus, sest rong kihutas peatumatult edasi. Evald Pärtel olevat selle juhtumi peale öelnud: „Meie teeme seda hoopis paremini ja me ei ebaõnnestu“(2), pidades silmas asjaolu, et rongi peatamiseks tuleb tingimata raudteeliin õhkida. Edasi loe SIIT

Melliste 1946

Melliste lahing

TEKST: KALJU AAROP

Metsavendade salga juht Alfred Lehes, (hüüdnimega„Alfa“).

Eesti metsavendade suurlahingutest (Kultuur ja Elu 2/2008) jäi välja Melliste lahing, kuna selle toimumise koha suhtes olid vastukäivad andmed. 

Melliste lahingu toimu­miskohana on NKVD materjalides märgitud mitmeid erinevaid kohti. Ühe dokumendi järgi toimus see lahing Mäksa valla Melliste küla Nisu talus, teise järgi Mäksa valla Mäeküla talus, kolmanda järgi aga Võnnu valla Melliste küla rajoonis jne. Kord on tegu lahinguga, mis toimus talus, teisalt jääb aga mulje, et tegemist oli kohtamislahinguga kusagil väljas. Nii on ka M. Laari „Metsavendades“ käsitletud seda kohtamislahinguna. Tegelikult toimus see lahing siiski Melliste küla Nisu talus. Edasi SIIT

Suvesõjast 1941 aastal

Oli möödunud vaid üks aasta... 

Veel aasta tagasi oli eesti rahvas olnud kindel, et neid kaitseb vene okupantide sissetungi eest Eesti kaitsevägi. Paraku Eesti riigi kõrgema juhtkonna otsusel seda ei tehtud. Kes pidanuks siis kaitsma nüüd eesti rahvast okupantide terrori ja ohu eest?

Aasta tagasi oli loobutud okupantidele vastu hakkamisest põhjendusega - vältida asjatut verevalamist. Kuid oli piisanud vaid üks ainuke aasta stalinliku hirmuvalitsuse all elamisest, et kaotada arreteeritute, mõrvatute ja küüditatude näol tunduvalt rohkem kaasmaalasi, kui olid kaotused Eesti Vabadussõjas. Voolanud oli sama palju verd ja pisaraid, aga võibolla rohkemgi, kui seda oleks juhtunud meie vastuhakkamise korral... Viimaseks piisaks oli olnud 14. juunil 1941 aset leidnud süütute inimeste massiline küüditamine Siberisse.

Voolanud oli palju rahumeelsete ning kaitsetute naiste ja laste verd, mis nüüd karjus tasumise järele, sest abitute ja kaitsetute ning naiste ja laste mõrvamine on mitmekordne mõrv. Kuid veel oli vaenlane võimas ja võis veel palju kurja teha. Ta võis hävitada veel palju eesti rahvast ja selle vara. Seda aga tuli takistada kõigi vahenditega, mis antud olukorras oli võimalik. Kuigi suuri lootusi pandi 22. juunil alanud sõjale, polnud võimalik jääda ootama sõja edasist käiku.

Veel 1940. aastal oli alanud punaarmee koosseisu arvatud eesti väeosadest ohvitseride ja sõdurite põgenemine. Need varjasid end nüüd metsades. Eriti massiliseks kujunes Punaarmeest põgenemine aga pärast sõja puhkemist Saksamaa ja N. Liidu vahel. Eriti aga siis, kui Punaarmee koosseisu arvatud eesti üksusi hakati Venemaale viima.

Need punaväest põgenenud ohvitserid ja sõdurid panid aluse metsavendlusele. Nendega liitus hiljem tuhandeid mehi kõigilt elualadelt, kaasa arvatud ka paljud nõukogude mobilisatsioonist kõrvalehoidjad. Otsinud üles Vabadussõja ajal kätte jäänud või siis 1940. aastal Kaitseliidu likvideerimise ajal kõrvale pandud relvad, koonduti nn. "rohelistesse pataljonidesse" ja alustati võitlust Nõukogude võimuorganite, selle korra toetajate ja Punaarmee üksuste vastu. Pärast sõja puhkemist loodeti lähenevate Saksa relvajõudude abile. Vabastatud aladel asuti taastama põhiseaduslikku (esialgu omavalitsusorganite) võimu ning loodi Kaitseliidu baasil Omakaitse organisatsioon, mille üksused hiljem Põhja-Eesti ja saarte vabastamisest osa võtsid. Loe EDASI

Eesti viimasest metsavennast.

August Sabbe radadel

TEKST: MARGIT-MARIANN KOPPEL

Eesti viimasest vabast mehest August Sabbest on kirjutatud palju artikleid. Tõik, et ta suutis külarahva abiga end üle kolmekümne aasta metsas varjata, räägib meie rahva kokkuhoidmisest. Sabbe siiani mõistatuslik surm Võhandu jõel on liikvele lükanud hulgaliselt legende. Täpset tõde, kas ta uputas end, uppus või uputati, ei tea keegi. Kuid 15. 08. 2003. aastal Sabbe radadel käies sai selgeks üks asi - julgeolekumeeste kalastusretk ei olnud juhus. Loe edasi siit

Märtsiküüditamisest

25.-29. märtsil 1949 viidi Eestis, Lätis ja Leedus läbi operatsiooni “Priboi,” mille käigus küüditati Eestist Siberisse üle 20 000 inimese.
NSVL Ministrite Nõukogu salajase otsuse järgi kuulusid väljasaatmisele jõukad talupojad (omaaegse termini järgi kulakud) koos perekondadega ning relvastatud vastupanuliikumise võitlejate (nõukogude terminig järgi bandiidid), metsavendade abistajate ja natsion...alistide perekonnad.

Märtsiküüditamise 60. aastapäevaks 2009. aastal valmis riigiarhiivis (ränd)näitus “Karm kevad”, mis annab salajaste või täiesti salajaste Nõukogude Liidu ja Eesti NSV partei- ja valitsusasutuste dokumentide kaudu ülevaate küüditamisoperatsioonist, selle ettevalmistamisest, läbiviimisest ja tagajärgedest. Näitusega saab tutvuda ka meie veebis: http://riigi.arhiiv.ee/est/vaata-vajapanekut-2/

Fotol kaks teemakohast dokumenti riigiarhiivi kogudest. Kõigepealt väljavõte ENSV Kohtuministri salajasest teadaandest jaanuaris 1949 toimunud ENSV vabariiklike rahvakohtute nõupidamise kohta, kus arutati võitluse tugevdamist kulakute vastu. Vaidlus puhkes küsimuses, kas Vene NFSV Kriminaalkoodeksi alusel on üldse võimalik kulakuid nende alalisest elukoast välja saata (ERAF.1.14.87). Selle kõrval aga kaart (ERAF.17SM.4.100) küüditatute transpordi kohta Eestis (ERAF.17SM.4.100). Kogu Eesti oli jaotatud piirkondadeks, millel olid “tõmbekeskused,” kus ümbritsevatalt alalt kokku veetud küüditatud laaditi ešelonidesse.

allikas : Eesti Riigiarhiiv

Kasulikku lugemist

Väike lingikogu

• http://et.wikipedia.org/wiki/Metsavennad
• http://et.wikipedia.org/wiki/H%C3%A4vituspataljonid_Eestis
• http://lood.wordpress.com/havituspataljonid-ja-nkvd-sojajargses-eesti-kulas/
• http://www.hot.ee/lvpfoorum/ajalugu-4.html#top
• http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/482/kuuskp.pdf
• http://www2.spordilinn.ee/metsavennad/
• http://www.esm.ee/public/projektid/5/index.htm
• http://et.wikipedia.org/wiki/August_Sabbe
• http://et.wikipedia.org/wiki/V%C3%B5rumaa_metsavennad
• http://kultuur.elu.ee/ke492_metsavennad.htm
• http://www.esm.ee/public/projektid/5/langenud.html
• http://wwx.postimees.ee/170307/esileht/siseuudised/250434_foto1.php#33
• http://kultuur.elu.ee/ke467_metsavennad.htm
• http://kultuur.elu.ee/ke486_metsavend.htm
• http://kultuur.elu.ee/ke489_metsavennad.htm
• http://kultuur.elu.ee/ke499_hirmus_ants.htm
• http://etv2.err.ee/videod/8ddf6564-4ece-48f4-996e-b13cd7659647
• http://www.ra.ee/public/TUNA/Artiklid/1999/1/1999-1-T6nu_Tannberg_lk24-30.pdf
• http://kultuur.elu.ee/ke480_kurg.htm
• http://kultuur.elu.ee/ke491_sko.htm
 

http://www.maaleht.ee/news/uudised/elu/kuul-laks-peast-labi-aga-metsavend-jai-ellu.d?id=65706510

Metsavendlusest

Metsavennad olid mehed ja naised, kes aastatel 1940-1941 ja alates 1944. aasta septembrist, mil Eesti oli okupeeritud nõukogude võimu poolt, sõdisid relvastatult okupatsioonivõimu vastu. Metsavendade võitluse eesmärk oli kaitsta oma perekondi ja iseennast võõrvõimu vägivalla vastu. Nad lootsid taastada Eesti iseseisvuse.

Metsavendi oli sõjajärgsel ajal kokku tõenäoliselt umbes 30 000. Ühel ajal tegutses metsades kuni 15 000 meest ja naist. Suurim metsavendade organisatioon oli Relvastatud Võitluse Liit, mis tegutses aastail 1945-49. RVL-i tähtsamad juhid langesid võitluses 1949. aasta suvel. Viimane vabadusse jäänud RVL-i liige Johannes Lillenurm suri Läänemaal metsavennana 1980. aastal. Suuremad lahingud metsavendade ja vene julgeolekuüksuste vahel lõppesid Eestis 1953. aastal. Siiski peeti üksikuid lahinguid veel 1957. aastani. Lahinguid löödi sageli sundolukorras, kui tuli vastu astuda julgeolekuvägede haarangule või punkri piiramisele hävituspataljoni poolt. Kuna vastane oli tavaliselt ülekaalukas, planeeriti oma operatsioonid hoolikalt ette ja katsuti tegutseda kiiresti ja ootamatult.

Metsavendi langes lahingutes umbes 2000 ja hukkus vangilaagrites teist samapalju. Viimased elusalt kätte saadud tegutsevad metsavennad areteeriti 1967. aasta suvel Võrumaal. Need olid Hugo ja Aksel Mõttus. August Sabbe (1. september 1909 – 28. september 1978) oli Eesti viimaseks metsavennaks peetav mees, kes langes Paidra ja Leevi küla lähedal arreteerimiskatsel, uputades end Võhandu jõkke. 

allikas: GENI