Raadiomängud Eestis Teise maailmasõja ajal ja järel

Jaak Pihlau


Esialgu Kuramaal maabunud Inglise–Eesti luureagendid viidi Läti libametsavendade laagrisse, kust neid Eestisse hakati saatma alles 1952. aasta alguses, kui Eesti NSV MGB oli kõik vajalikud ettevalmistustööd lõpule viinudvastavalt alljärgnevale tegevusplaanile:11. Sööta Inglise luurele ja tema agentuurile
ette legendeeritud rahvuslik põrandaalune keskus nimetusega „Organisatsioon” (Org). Sidet „Organisatsiooniga” teostada ENSV MGB kaastöölise „Vana” kaudu, kes tegutseb agent Otto paiknemiskohas erigrupi juhina. Legendeerida Ottole, et „Vana” on juba pikemat aega sidemetes „Organisatsiooni”juhtkonnaga. Edasi loe SIIT

METSAVENNAD

Mart Laari raamat „Metsavennad” ilmus 1993. aastal ja on seejärel tõlgitud mitmesse keelde. Möödunud 20 aasta jooksul on metsavendlusest avaldatud arvukalt uut materjali, mis võimaldab seniseid ebatäpsusi kohendada ning koostada uus terviklik ülevaade relvastatud vastupanuliikumisest Eestis II maailmasõja järel. Raamatu juhatab sisse käsitlus metsavendluse ajaloolisest taustast, paralleele tuuaksemetsavendlusega teistes riikides. Räägitakse välismaale põgenemisest ja elust kodumaa metsades, külades ja linnades, metsavendade tegevusest ja argipäevast, nende lauludest ja armastuslugudest. Tutvustatakse metsavendade suuremaid operatsioone ja lahinguid, nende legendaarsemaid juhte (vennad Saalisted, Ilp, Hirmus Ants) ja tuntumaid organisatsioone. Juttu tuleb julgeolekuorganite võitlusest metsavendade vastu, lääne luure operatsioonidest Eestis ja viimastest metsavendadest. Teos on illustreeritud, varustatud registri ja põhjaliku bibliograafiaga. Autor on ise öelnud, et ükski rahvas ei saa vabaks, kes ei ole võidelnud vabaduse eest. Kuid rahval, kes unustab oma võitluse vabaduse eest, on oht see kaotada. Metsavennad võitlesid ja surid Eesti vabaduse eest. Keegi ei andnud selleks käsku, neil ei olnud vormi ega aumärke, rääkimata rindejoonest, lõpuks isegi mitte lootust. Ja ikkagi nad võitlesid. Me ei tohi neid unustada.Raamat on trükitud ja teel Rahva Raamatu ja Apollo raamatukauplustesse. Esitlus RahvaRaamatu ketis on plaanis järgmisel nädalal.


.

Vastseliinas sängitati täna kalmistu mulda 13 metsavenda

Täna sängitati Vastseliina kalmistule kolmeteistkümne vastupanuvõitluses hukkunud metsavenna säilmed.
Kaitseminister Urmas Reinsalu ütles metsavendade ümbermatmisel, et Nõukogude okupatsiooni vastu võidelnud inimesed andsid oma elu meie kõigi tuleviku eest, teatas kaitseministeerium.

"Nende inimeste surm oli kole ja vägivaldne, aga nende elu ja surm polnud kindlasti asjata. Me meenutame kõiki inimesi, mehi ja naisi, kes julgesid kommunistlikule süsteemile vastu astuda, langetades mälestades pea," lausus kaitseminister Vastseliina kirikus.

Langenute mälestuseks pandi Vastseliina kalmistule püstitatud metsavendade mälestusristi jalamile pärjad vabariigi presidendilt, riigikogult, kaitseministeeriumilt ja Kaitseliidult. 

Neist kümne säilmed pärinevad Nõukogude okupatsioonivõimude salamatmispaigast Võru lähistel Reedopalos - need leiti prügihunniku alt 2011. aasta augustis.

Kolm täna Vastseliina kalmistule sängitatud metsavenda hukkusid Luhasoos toimunud Lükkä punkrilahingus ning olid maetud punkri lähedale.

Lükka lahing toimus 1945. aasta detsembris, kui punkrit ründas NKVD eriväeosa. Seal langenuist kolme - Harald Keemi, Henn Pihlapuu ja ühe tundmatu inimese - matmispaika ei teatud aastakümneid. Täna maeti nad Vastseliina kalmistule.

Täna maetutest kaheksa - Richard Vähi, Elsa Vähi, August Kuus, Karl Kaur, August Kurra, Leida Grünthal, Lehte-Kai Ojamäe ja Endel Leimann - langesid Puutlipalus 1953. aasta märtsis toimunud punkrilahingus.

1953. aasta märtsis oli hävitatud ka Viglasoo punker, kus tulevahetuses hukkusid Rafael Vähi ja Väino Härm, kes täna samuti Vastseliina kalmistule sängitati.

Homme, 22. septembril tähistab Eesti vastupanuvõitluse päeva, et meenutada kõiki inimesi, kes julgesid kommunistlikule süsteemile vastu astuda.


ERR

Lõuna-Võrumaa metsavendade viimne vastupanu

Autor: KALJU AAROP
Sõjajärgse vastupanuvõitluse viimastest suurematest lahingutest 1953. aasta veebru­aris ja märtsis Lõuna-Võrumaal on möödunud 55 aastat. Järgnev lühiülevaade tollal toimunust on põhiliselt koostatud arhiivis säilinud KGB materjalide põhjal.

ENSV siseministeeriumi andmeil oli 1953. aasta alguses tollane Vastseliina rajoon metsavendaderohkeim piirkond Eestis. Mujale olid jäänud ainult üksikud väiksed metsa­vendade rühmad, Vastseliina rajoonis tegutses aga neljast rühmast koosnev formeering, kuhu kuulus kokku üle 30 metsavenna.

Nende hävitamiseks moodustati ENSV julgeoleku- ja siseministeeriumi kogenenud töötajatest suurem operatiivgrupp ja saadeti see Vastseliina rajooni. Kasutades NSVLi SMi sisevägede üksusi, hakkas see operatiivgrupp veebruari lõpul 1953 puhastama Vastseliina rajooni metsavendadest. Asja tähtsust näitab see, et kohapeal viibis ja juhtis operatiivgrupi tööd ENSV julgeolekuministri asetäitja polkovnik Tšernov.

Härämäe punker

Esimene sisevägede operatsioon toimus 28. veebruaril 1953 Alfred Eriku metsavenda­de rühma punkri vastu, mis asus Härämäe küla lähedal metsas.  LOE EDASI SIIT

LAHING HINDRIKU TALUS

TEKST: KALJU AAROP

Võrumaa metsavendade üks kangelaslikumaid lahinguid toimus 1. aprillil 1946 Sõmerpalu valla Haamaste külas asuvas Hindriku talus.

Hindriku talu omanikuks oli Eesti sõjaväe kapten Erich Määrits ning seepärast on seda lahingut sageli nimetatud ka Määritsa talu lahin­guks. Kapten Erich Määrits võitles 1944. aastal Saksa poolel venelaste vastu ja taganes koos sakslastega Läände. 1946. aastal elasid Hindriku talus kpt Määritsa naine Marta Määrits ja tema ema Liina Sillamaa ning nen­de sugulased, õde ja vend Erna ja Osvald Tatrikud. Osvald Tatrik oli metsavend ning seetõttu viibisid Hindriku talus sageli ka teised ümbruskonna metsavennad.
Metsavendade poolt teostatud rünnak Osula asulale 13. märtsil 1946 pani okupatsioonivõimud kihama. Varem polnud Eestis sarnast juhust olnud, et metsavennad hoiavad valla keskust tervelt päev aega oma valduses. See sündmus kajas kuni Moskvani välja, rünnakut arutas EKP keskkomitee oma bürool 28. märtsil 1946 ning seal nõuti Võrumaa NKGB ja NKVD maakonnaosakondadelt otsustavat tegutsemist ning maakonnas banditismile kahe kuu jooksul lõputegemist. Vastasel juhul ähvardati maha võtta nende osakondade ülemad.
Seetõttu asusid julgeolekuorganid ülima aktiivsusega tegutsema. Sõmerpalu vallas arreteeriti hulgaliselt inimesi, keda kahtlustati sidemetes metsavendadega. Ühelt arreteeritult saadi and­meid, et osa Osula rünnakust osavõtjaid varjab end Hindriku talus. Ilmselt õnnestus julgeolekuorganitel sokutada metsavendade ridadesse oma agent. EDASI SIIT

Määritsad: vasakult Marta ja Erich poegade Lembitu ja Kaljoga, Osvald Tatrik, Marta õde, ema Liina Sillamaa (koeraga) ning keskel Liina ema.

Määritsa tragöödia saab selgemaks

1946. aasta külm, hiline kevad. Võrumaal oli juba paar nädalat pinev olnud. 13. märtsil võtsid metsavennad Osula keskuse oma valdusesse ja hoidsid seda terve päeva enda käes. Midagi sarnast polnud Eestis enne juhtunud, sündmus kajas Moskvani, rünnakut arutas bürool EK(b)P keskkomitee ning 28. märtsil nõuti Võru maakonna NKGB ja NKVD osakondadelt bandiitidele kahe kuuga lõpu tegemist.

Hindriku talus valmistuti vastupanuks, kuna pärast EK(b)P keskkomitee käsku hakati inimesi arreteerima ja teati, et nendenigi jõudmine on vaid aja küsimus. Talus viibis sel hetkel kuus metsavenda, nende hulgas Osulale tehtud rünnaku juhid. Vaevalt et talus neil päevil üldse rahuliku unega öid oli, kuid 1. aprilli varahommikul kell kuus oli kogu maja ärkvel, kuna NKVD-lased hiilisid talu juurde ja piirasid selle sisse. Kuigi talu nimi on Hindriku, teatakse seda Määritsa lahinguna talu peremehe Erich Määritsa, Eesti Vabariigi sõjaväe kapteni järgi, kes viibis tollal Saksamaal paguluses.

See oli üks kangelaslikumaid metsavendade võitlusi, kus 120 sõjaväelast ja 15 hävituspataljonlast astusid üheksa inimese vastu. Metsavennad avasid talust piirajate pihta kuulipilduja- ja automaaditule, üks sõjaväelastest sai surma ja teine surmavalt haavata. Seejärel tõmbusid sõjaväelased Hindriku talust kaugemale ja avasid talu pihta ägeda tule kahest raskekuulipildujast, seitsmest kergekuulipildujast ja teistest relvadest. Ümbruskonna elanike jutu järgi toodi lahingu käigus sõjaväelasi juurde ning lõpuks oli mehi mõningatel hinnangutel ligi kolmsada. Postimees. Täpsemalt siit.

Mälestusi Tartu suvesõjast 1941

Juhan Grossi mälestused .

Saaremaal avati mälestustahvel metsavendadele.

 Postimees
Täna keskpäeval avatud mälestusmärk asub peaingel Miikaeli kirikus ja on pühendatud Eesti vabariigi taastamise nimel võidelnud metsavendadele.
Idee paigaldada mälestustahvel tuli Eesti endiste metsavendade liidu esindajatelt. Kaitseliidu Saaremaa maleva ja Saaremaa vabadusvõitlejate liidu koostöös tehti mõte teoks.
Eesti endiste metsavendade liidu sekretär Heiki Magnuse sõnul on ka varemalt  mälestustahvleid kirikutesse paigaldatud (näiteks eelmisel aastal Pärnus ja Valgas). Täna avatud tahvel on aga esimene, mis asub Eesti Apostlik-Õigeusu kirikus.
Heiki Magnus rääkis tahvli avamisel, et metsavendi on Eestis olnud teadaolevalt 30 000, korraga on neid elanud ja metsades võidelnud 15 000. Eesti  Vabadusvõitlejate keskkogu juhatuse liikmena tundis Magnus heameelt selle üle, mida ta on näinud Saaremaal endiste vabadusvõitlejate tegevuses. Saarel tegutseb 50 meest Vabadusvõitlejate Liidu nime all ja tema sõnul on see tubli ja aukartustäratav number. Magnus sõnas ka, et tema kõige suurem soov on see, et mitte kellestki ja mitte kunagi enam ei peaks saama metsavenda.
Kaitseliidu Saaremaa maleva pealik kolonelleitnant Kristjan Moora sõnul on täna Piila kirikus avatud mälestustahvel mõeldud nii neile, kes langesid, kui ka neile, kes selles võitluses oma elu kaalule panid ja ellu jäid. «Tänasel emadepäeval meenutame me ka neid, kes metsavendi toetasid – nende peresid, kodusid,  kohalikke elanikke, kes langesid ka erinevate repressioonide ohvriteks küüditamiste ja muude eluliste piirangute näol. Võitluse eest antud mälestustahvel on mõeldud nendele, kes lihtsalt ei alistunud, hakkasid vastu ja võitlesid Eesti vabariigi taastamise nimel. Tänu neile me siin Eestis praegu vabalt elame,» rääkis Moora. LINK

Lahingud Kautlas

autor: Jüri Liim

Harjumaal Kõue vallas Järvamaa piiril asunud Kautla suurtalu traagilised sündmused sõja ajal ja ka kaasajal on läinud ajalukku. Seal Mihhail Pasternaki käsul ning juhtimisel hävituspataljonlaste poolt toimepandud metsikusi ja Kautla Memoriaali loomist meenutab selle autor ja püstitaja Jüri Liim.

Kõiki neid sündmusi ja võitlustähiseid teadsin ammu enne Eesti ärkamisaega, kuna kolm kilomeetrit mainitud paigast Ardu poole asus minu emapoolse suguvõsa kodupaik aastast 1900. Soosaarel paiknenud Vahtrasaare talu. Talu hävitati kohalike punaste poolt kuni vundamendini ja riisuti paljaks viiekümnendatel aastatel.
Mulle oli hästi teada ka peale punavägede väljalöömist Kautlasse Eesti omavalitsuse poolt 1942. aasta suvel püstitatud mälestusmärk pealdisega: “SIIT TORMATI LAHINGUTESSE BOLŠEVISMI VÄGIVALLA VASTU 19. JUULIST 1941 GR. ERNA JA METSAVENNAD.”. Selle avamise juures viibis väga arvukalt ümbruskonna elanikke, kes juba olid kogenud bolševike terroritegusid. Olid selle avamise tunnistajateks ka minu omaksed ja sugulased.
Kautla talu maad olid paigaks, kus kõige esimestena avaldati vastupanu punastele. Ardu, Paunküla ja Kautla piirkonnad olid tol ajal ühed suurimad punaste vägivalla läbi kannatajad. See 1941. aasta tapatöö ja terror aga oli väga laastav, metsik ning verine. EDASI SIIT

Vaimastvere suvesõda lõppes 17 mehe surmaga

Tiit Lääne
Endise Vaimastvere valla traagilisim sündmus viis hauda korraga 17 meest, noorim neist 15aastane Robert. See juhtus ühel soojal ja kuival augustipäeval 70 aastat tagasi.

Taganeva Punaarmee viimased riismed ja Läti hävituspataljoni üksused olid pärast ümbruskonna suurimat, Rohe lahingut rindejoonest maha “kotti” jäänud. Väljapääsmatus olukorras valati oma viha välja kohaliku rahva peale.
Need olid ümberkaudsetest küladest pärit mehed, kes otsisid metsast varju taganevate punaväelaste metsikuste eest, oodates sakslaste saabumist.
Laupäeval, 2. augustil 1941 lasksid noodsamad punaarmeelased Tapiku rabaserval Udukülas maha 17 relvitut meest.
Nende seas oli nii taluperemehi kui ka sulaseid, kõik enamjaolt noored, elujõus mehed. Neist vanim oli Kivirehe talu 62aastane peremees August Tiks ja noorim 15aastane Robert Kähr.
Kohalik naine, Tirma külas Jaagu talus elav Ilme Õunpuu oli toonaste sõjakoleduste aegu 12aastane tüdruk, kes kaotas kahe päevaga nii oma vanemad kui ka poolvenna.
“See oli suuresti soome raadio süü, kes hakkas kohe sõja esimestel päevadel korrutama, et Eesti vabastamine on tundide küsimus,” usub Ilme Õunpuu. “Ümberkaudsed mehed käisid meie õuel raadiot kuulamas ja said sellest innustust.” Loe EDASI

Metsavendade suurlahingud Eestis

Metsavennad: vasakult Elmar Liiva, Herbert Lulla ja Voldemar Vulp, kellest Herbert Lulla langes Heinassaare punkrilahingus.

Metsavendade suurlahingud Eestis

TEKST: JAAK PIHLAU

Eesti metsavendlusest on nii mõndagi juba kirjutatud, kuid arhiividokumentidel põhinev süvauurimus on seniajani tegemata. Puuduvad ka andmed kõigi suuremate lahingute kohta, mis julgeoleku ja metsavendade vahel toimusid. Rahva seas on levinud kuuldused isegi lennukite ja tankide kasutamisest metsavendade hävitamiseks ja räägitakse sadadest lahingus hukkunud vene sõduritest. Loe EDASI

"Põlisvaenlase " tegevus

 Jüri Uluotsa kirjutatud kroonika Eesti ja Vene sõjasuhetest.

1030 - Jaroslavi sõjaretk eestlaste vastu ja Tartu vallutamine.
u. 1054 - Kiievi suurvürsti ja Novgorodi vürsti Izjaslavi väepealik Novgorodi possadnik Ostromir teostab sõjakäigu eestlaste kallale, saab aga lüüa.
1060 - Izjaslav korraldab retke "sosolite" vastu ja maksustab neid raskesti. "Sosolite" nimetus arvatakse käivat kas Sakala või Soontaga või siis ühe Väinajõe piirkonnas asuva läti-leedu hõimu kohta. Järgmisel aastal kihutavad "sosolid" maksuvõtjad minema.
1077 - Smolenski vürst Vladimir ja Novgorodi vürst Gleb sõdivad üheskoos "tžuudide" vastu.
12. saj. algus - Novgorodi vürsti Mstislavi retk "Otžela" vastu (vist Adsel Koiva jõel, eestlaste ja lätlaste piirimaal).
1113 - Mstislav korraldab vene allikate põhjal võiduka retke "tžuudide" vastu ja võitnud neid "Boru peal" (oletatavasti Irboska või Metsepole).
1116 - Mstislavi juhtimisel korraldavad novgorodlased ja pihkvalased sõjakäigu eestlaste vastu. 1. novembril langeb nende kätte Otepää linnus. Venelased laastavad lugematul hulgal külasid ja pöörduvad tagasi paljude vangidega.
1130 - Mstislav saadab oma pojad Vsevolodi, Izjaslavi ja Rostislavi Novgorodi, Poletski ja Smolenski venelastega eestlaste vastu rüüsteretkele maksude saamiseks. Tapetakse mehi, põletatakse elamuid, naised ja lapsed viiakse vangi.
1132 - Novgorodi Vsevolod teostab oma jõul, ilma vendade abita, sõjaretke eestlaste vastu, kuid saab 23. jaanuaril Vaigas (Põhja-Tartumaal) hävitavalt lüüa. "Juhtus hiigla pahandus ja mustus", jutustab vene kroonika, "palju paremaid Novgorodi mehi löödi maha."
1134 - Novgorodi Vsevolodi sõjakäik eestlaste vastu. 9. veebruaril vallutatakse Tartu.
1180 - Novgorodi Mstislavi laastamisretk lätlaste ja eestlaste piirivahelisele maa-alale Adseli. Kohalikud elanikud lahkuvad kodudest ja tõmbuvad kuni mereni.
1190 - Pihkvalased tapavad salga ranna-eestlasi, kes olid sõitnud mööda Narva jõge Peipsile.
1192 - Novgorodi vürst Jaroslav teostab novgorodlaste ja pihkvalastega taliretke eestlaste vastu. Vallutab Tartu.
1192 - Sama aasta suvel läkitab Jaroslav jõugu pihkvalasi Otepääd maha põletama.
1210 - Novgorodi vürsti Mstislav ja ta venna Pihkva vürsti Vladimiri sõjakäik märtsis eestlaste vastu Torma ja Ugandisse. Ugandlased on sunnitud kaheksapäevase piiramisel järel loovutama oma kindluse Otepääl, maksma tribuuti ja osa võtma vastu õigeusu.
1211 - Pihkva venelaste retk Soontagasse jaanuari esimesil päevil.
1212 - Jaanuaris või 5. veebruaril siirdub Novgorodi vürst Mstislav ühes oma venna Toropetsi vürsti Davidiga ja Pihkva vürsti Vsevolodiga 15 000 mehega läbi Põhja-Tartumaa ja Järvamaa kuni Varbola linnuseni Harjumaal, kusjuures Varbola hõbedaga enda piiramisest lahti ostis.
1216 - Pihkva vürst Vladimir tuleb sõjaretkega, vallutab Otepää ja hakkab ugandlastelt nõudma kõrgeid makse. Vägi rüüstab ja saagitseb ümbruskonnas. Venelaste vastu võitlemiseks sõlmivad ugandalsed liidu sakslastega.
1221 - Novgorodi vürsti väed rüüstavad tagasipöördumisel Liivist Ugandit.
1223 - Novgorodi vürst Jaroslav, ta vend Suzdali suurvürst Georgi, Pihkva vürst Vladimir ja teised vene vürstid tulevad 20 000-mehelise sõjaväega liitlastena Eestisse, kuid hakkavad seejuures siin ise maad laastama.
1234 - Märtsis Novgorodi vürsti Jaroslavi retk suurearvulise sõjaväega Tartu ümbruskonda.
1241 - Novgorodi vürst Aleksander (Nevski) vallutab sakslaste käes oleva kindluse Koporje, hävitab selle ja laseb vangilangenud vadjalased ja eestlased üles puua.
1242 - Jäälahing sakslaste ja novgorodlaste vahel Peipsi järvel 5. aprillil. Sakslastega koos sõdivad eestlased, keda venelaste käe läbi palju langeb.
1248-1250 - Tallinna linna pealik Stigot Agison kirjutab ühes Tallinna rae ja kodanikkonnaga Lüübekisse, paludes abi novgorodlaste vägivallategude all kannatanuile.
1253 - Novgorodlased ja karjalased laastavad maa-ala lääne pool Narva jõge.
1262 - Venelaste sõjakäik Tartu vastu. Ei suudeta vallutada kindlust, kuid linn võetakse ära ja "palju tapeti selle linna rahvast; ja teisi võeti elusalt ja teisi põletati tulega, ja võeti nende naised ja lapsed; ja võeti ka vara ilma arvuta ja saaki".
1267 - Venelaste rüüsteretk Rakvere ümbrusse. Laastatakse laialt maad.
1268 - Jaanuaris tuleb mitu vene vürsti oma vägedega (30 000 meest) üle Narva jõe Rakvere alla, hävitades teel hulga koopasse põgenenud eestlasi. Koobastikku juhiti vesi ja väljatulijad tapeti. 18. veebruaril leidis aset Kihola jõel verine lahing venelaste ja sakslaste-eestlaste vahel. Venelased saavad lüüa. Novgorodi vürst Dovmont rüüstab tagasiteel Virumaad.
1342 - Vürst Juri Vitovtovit?i sõjakäik Vastseliina. Kallaletungijad lüüakse sakslaste poolt ränkade kaotustega tagasi.
1343 - Mais tungivad pihkvalased oma vürsti Ivani, Irboska vürsti Ostapi ja possadnik Volod?a juhatusel 5000-mehelise sõjaväega Otepääni, rüüstates teel asetsevaid külasid. Viie päeva pärast pöörduvad nad rikkaliku röövsaagiga tagasi.
1367 - Pihkvalaste sissetung kuni Vastseliinani.
1371 - Novgorodlaste ja pihkvalaste sissetung Vastseliina. Pihkvalased põletavad Kirumpää ja tapavad kõik kohalikud elanikud.
1406 - Pihkva vürstide Danilo ja Juri sõjakäik Liivimaale, Vastseliina ja Kirumpääni.
1407 - 29. juunil tungivad pihkvalased vürst Konstantini ja Roman Sidorovi juhatusel üle Narva jõe Virumaale, rüüstavad palju külasid ja pöörduvad rikkaliku röövsaagiga tagasi.
1480 - Pihkva-Moskva vägede ühine retk Tartu piirkonda, kuni Emajõe liinini, kus vallutatakse Kastre kants.
1481 - Lõuna-Eesti rüüstamine venelaste poolt. Seekordne pealetung toimub veebruaris Moskva-Pihkva-Novgorodi ühendatud vägede poolt mitmest kohast, kusjuures venelaste kätte langevad muuseas Viljandi linn, Tarvastu, Karksi ja Ruhja. Laialdased maa-alad laastatakse ja rüüstatakse, raskesti kannatada saab Tartu piiskopkond. Okupeeritud maa-ala terroriseeritakse rängasti, et ka sel murda vastupanu.
16. saj. algus - Liivimaa allikais hakkab Vene (eriti XVI sajandi algusest peale) esinema julma vaenlasena, kel pole mingisugust halastust; venelasi mainitakse põlisvaenlastena.
1501 - Venelased tungivad röövides ja rüüstates Lõuna- ja Kirde-Eesti aladele. Kuuenädalase rüüstamise järele hävib palju majapidamisi ja väheneb kohutavalt rahvastiku arv. Ãœks kaasaegne allikas mainib 40 000 tapetut ja vangivõetut. Teine vägi, kus palju tatarlasi, tungib Viru- ja Harjumaale. Väel on kaasas koerad, et eestlasi metsadest üles otsida.
1502 - Venelaste retk Tartu piiskopkonda.
1558-1582 - Vene-Liivi sõda.
1558 - Jaanuari lõpul tungib Vene sõjavägi Tartu piiskopkonda. Pealetungid ka Harju- ja Virumaale. Samal ajal tungivad sisse ka Vene abiväed Vilaka piirkonnas ja Peipsi järvest põhja pool. Vaenlase lahkumise järele läbi Järva- ja Virumaa üle Narva jõe laastatakse kogu Ida-Eesti, raskesti kannatada saavad Vastseliina, Rõngu, Rannu, Kongota, Kärkna, Laiuse, Põltsamaa, Jõhvi jm. Külad, talud ja elamud põletatakse või rüüstatakse paljaks, maa upub ebainimlikesse tapmistesse. "Ja mis vaenlane vilja ja loomi mitte ei saanud ära viia, selle hävitas ta ja ajas palju loomi küünidesse ja pani küünid siis põlema ja põletas ühes loomadega ära." 11. mail vallutatakse Narva linn. Suvel 1558 toimub uus vaenlase pealetung 60 000 - 80 000-mehelise väega. Vallutatakse Vastseliina (30. juunil), Kirumpää, Tartu (18. juulil) ja Tartu piiskopkond ning naabruses olevad alad. Süstemaatilised rüüsteretked esialgu Kesk-Eestisse, hiljem ka Alulinna ja Gulbene piirkonda.
1559 - Venelaste rüüsteretked Alulinna ja Vilaka aladele.
1560 - Venelaste rüüstamise all kannatavad Põltsamaa, Ruhja, Helme, Tarvastu ja Viljandi ümbrus. Sama aasta mais sooritavad venelased 40 000 ja 12 000-mehelise sõjaväega vallutusretke Viljandi vastu. Pärast Viljandi langemist arendavad venelased oma rüüsteretki laias sõõris Võnnuni, Pärnuni ja Läänemaale. Rüüstamise kõrval harrastatakse väga laialt talupoegade vägivaldset äraviimist.
1570 1570 - Hertsog Magnus hakkab suure Vene sõjaväega piirama Tallinna. Hiljem tuleb piirajaile lisa. "16. oktoobril tuli veel suur jagu Vene väge, keda oprit?nikuteks nimetati, ja see mässas ja möllas hullemini ja palju hirmsamini kui endised, tappes, röövides ja põletades, ja tapsid halastamata maha palju inimesi aadlist ja lihtrahvast, kes tühjas Kiviloo lossis Harjumaal varjul olid ja endistest venelastest olid puutumata jäänud. Ja läksid Tallinna alla Telliskopli leeri ja raiusid selle toreda metsa seal maha ja rikkusid ära." Piiramine jääb aga tulemusteta ja venelased lahkuvad Tallinna alt 16. märtsil 1571.
1573 - Venelased tulevad suurel hulgal Narva kaudu Eestimaale ja vallutavad Paide linnuse. Pärast Paide vallutamist venelaste 16 000-meheline sõjavägi siirdub vallutama Läänemaad, saab aga Koluvere all rootslastelt põhjalikult lüüa.
1574 - Venelaste rüüsteretk Põhja-Eestisse. "Aastal 1574, taevaminemise päeval, tungis kümme tuhat venelast ja tatarlast Harjumaale ja Tallinna alla, kus nad kõik külad, mis Tallinna ümber veel alles olid, maha põletasid, ja said suure osa röövitaud karja, mis aadlikud, kodanikud ja talupojad sõjameestelt Rakvere piiramisel olid ostnud ja omandanud, jälle kätte ja ajasid ära ja võtsid ka palju inimesi vangi. Selsamal suvel mässasid ja möllasid venelased ja tatarlased päeval ja ööl vahet pidamata Harjumaal ja Tallinna all ja tapsid inimesi öö aegu nende elumajades, aedades ja küünides ja viisid talupoegade lehmad ja voorimesete hobused linna alt karjamaalt ära."
1575 - Venelased vallutavad Pärnu
1575 - Venelaste rüüsteretk Loode-Eestisse. "Siis läksid venelased ja tatarlased esmalt Läänemaale Haapsalusse ja laastasid tee peal hirmsasti kõike Padise maad ühes Padise ja Keila rannaga, lõid inimesi maha ja viisid neid palju vangis ära. Ja ehk küll venelane ennegi sagedasti neist paigust oli üle käinud, ei olnud ta seda siiski iial nii hirmsasti teinud kui seekord. Selsamal korral laastasid venelased ja tatarlased Haapsalu, Koluvere, Lihula, Padise ja Vigala maid ühes Saare, Vormsi, Hiiu, Muhu ja Noarootsi saartega, välja arvatud Kuressaare maakond, üsna haledal kombel ja röövisid aina hobuseid ja inimesi; härgadest ja lehmadest nad suurt ei küsinud, sest et neid mitte nii ruttu ei saanud kaasa võtta."
1576 - Venelased rüüstavad Tallinna ümbrust: "Juulikuus, algusest lõpuni, olid venelased ja tatarlased Paidest ja Padisest Tallinna all rüüstamas ja langesid sagedasti kodanikkude hoostele, sulastele ja tüdrukutele peale, kui need heinal käisid, ja viisid Tallinna ümbert palju vaeseid talupoegi ära vangi ühes naiste ja lastega. Siis oli kodanikkudel ja talupoegadel palju nuttu ja kaebamist."
1577 - Tallinna ebaõnnestunud piiramine Johann IV poolt.
1579 - Venelaste ja tatarlaste jõukude korduvaid rüüsteretki Eestisse. "Tatarlased heitsid leeri Uuemõisa juures, 6 penikoormat Tallinnast, ja rüüstasid hirmsal kombel seal maapaigas ja ka tervel Harjumaal tappes ja röövides, lõid vanad surnuks ja viisid noored kaasa.
Mitte kaua pärast seda, kui see tatarlaste salk Harjust ja Läänest ära Riia stifti oli läinud, ja vaesed talupojad, kes metsades, soodes ja rabades peidus olid olnud, nüüd jälle koju olid tulnud, tuleb teine salk venelasi ja tatarlasi, sedasama teed Rakverest, jälle peale, kes jälle talupoegadele ja nende naistele ja lastele, kes endisest tatari salgast veel olid üle jäänud, armutult peale langeb ja nad kinni võtab. Siis oli Harjumaal häda häda peale".
1656-1658 - Rootsi-Vene sõda; venelased tungivad Eestisse. Rüüstatakse maa idaosasid, Tartu- ja Võrumaad, riivates ka Valga-, Pärnu- ja Virumaad. Tartu kapituleerub ja jääb Vene valdusse kuni 1661. a.
1700-1721 - Põhja sõda
1700 - Venelaste esimesed rüüstesalgad tungivad septembrikuus Alutagusesse. Algul Narva piiramine venelaste poolt. Narva lahing 19. novembril.
1701 - Vene väed tungivad Lõuna-Eestisse. Septembris toimuvad lahingud Räpinas, Kasaritsal ja Rõuges. Kasakate, tatarlaste ja kalmõkkide rüüsteretked eriti Alulinna piirkonda
1701 - Vene väed tungivad Lõuna-Eestisse. Septembris toimuvad lahingud Räpinas, Kasaritsal ja Rõuges. Kasakate, tatarlaste ja kalmõkkide rüüsteretked eriti Alulinna piirkonda. Talupojad korraldavad enesekaitse salku.
1702 - Põhjalik rüüstamine pärast Hummuli lahingut Pärnumaal, Tartumaal ja Mõniste piirkonnas: "Põletati maani maha kõik kirikud, enam kui 100 mõisa ja 1000 küla. Inimeste kallal tarvitasid nad igasugu vägivalda - nad tapsid ilma vahet tegemata mehi, naisi ja lapsi või viisid nad vangis minema. Suurimaks õnnetuseks laadisid tatarlased mitusada last vankritele ja viisid nad kaasa, et neid orjadeks müüa."
1703 - Tsaar Peeter I väejuhi ?eremetjevi rüüsteretk läbi Eesti; rüüstetegevusest jäävad enamvähem puudutamata ainult Harjumaa, Läänemaa, Pärnumaa kesk- ja põhjapoolsed alad ja saared, seega vähemviljakad maaosad. Vangistatakse palju eesti talupoegi, eriti arvukalt lapsi, saates neid Ukrainasse: "Ei ole võimalik kirjeldada suurt kahju ja viletsust, mida kirjeldatud rüüsteretk põhjustas. Põletati ära mitte ainult palju ilusaid kirikuid, väikesi linnu, mõisu ja kuni 1500 küla, vaid ka 1000 koormat osalt jahvatatud, osalt jahvatamata vilja. Ka võttis vaenlane kaasa hulk vaske ja tina majatarvete ja kirikukellade näol. Samuti ajas ta oma maale kuni 1000 veist, ja mida ta kaasa võtta ei saanud, nagu sigu ja hanesid, need ajas ta kokku küünidesse ja tallidesse ja põletas ühes nendega. Vaenlane tappis palju inimesi ja küüditas oma maale suure hulga noori lapsi."
1703/04 - Venelaste korduvad rüüsteretked Narva ümbruskonda.
1704 - Venelaste rüüsteretk Tartumaale: "1704. a. jaanuaris tungisid venelased piki Peipsi järve Torma, süütasid külad põlema ja võtsid kaasa palju inimesi alasti ja näljastena. Kes tugeva külma käes hukkusid või enam edasi minna ei suutnud, need uputati Peipsi järvel jää alla."
1704 - Tartu alistub 13. juulil Vene piiramisväele. Venelased ei täida kapitulatsioonitingimusi ega lase Tartu garnisonil siirduda Tallinna, nagu kokku lepitud.
1704 - Narva vallutamine venelaste poolt. Vallutamisele järgnes linna rüüstamine vene sõdurite poolt tsaar Peetri enda juhiste kohaselt. "Ka surnud, olgu kõrgest või madalast soost, kisti välja haudadest ja visati jõkke. Kurb ja kole vaatepilt oli, kuidas haigeid, kes majades, kindlusvallidel ja mujal lamasid, hunnikusse vankritele laoti ja Narva joast alla kallati, kus nad kaebliku kisaga hukkusid. Sellele õnnetusele oli võrdne asjaolu, et Narva elanikelt kõik lapsed 6-14. a. vanuses ära võeti, et neid Venemaale orjadeks viia."
1707 - Vene ratsaväe suurem rüüsteretk Põhja-Tartumaale, Põltsamaa, Puka, Sangaste ja Karula suunas. Põletatakse uuesti Valga.
1708 - Vene väe uus suur rüüsteretk Liivimaale. Valgamaa laastatakse metsikult. Talud ja mõisad põletatakse. Vili põldudel tallatakse ja niidetakse maha.
1708 - Narva ja Tartu kodanikkond viiakse Venemaale sundasumisele. Paljud surevad. Osa pääseb tagasi viis aastat hiljem. Tartu linn hävitatakse. Jäävad rüüstatud kujul ainult üksikud ehitused.
1709 - Pärnu vallutatakse venelaste poolt.
1710 - Tallinn kapituleerub venelastele.
1710 - 1918 - Eesti tegelik kuulumine Venemaa alla.
1917 - Vene sõjaväed omavolitsevad ja rüüstavad Eestis.
1918 - Vene punavägi hakkab novembrikuus tungima Eestisse. Järgnevad veresaunad Rakveres, Tartus ja mujal.
1924 - 1. detsembril organiseeritakse Eesti idapiiri tagant mässukatse.
1939 - Vene surub Eestile peale vägivaldse "abistamispakti". Vene väed asuvad baasidesse. Venelased rikuvad pakti tingimusi.
1940 - Vene väed okupeerivad 17. juunil Eesti. 21. juunil toimub Eestis riigipööre.
1944 - Vene vägi tungib 2. veebruaril üle Narva jõe. Algavad lahingud Eesti pärast, mis lõppevad sügisel kogu Eesti langemisega venelaste kätte.

PS. Siia võiks lisada veel 2007 - 26. aprillil alanud "pronksiöö", mis ilmselgelt oli korraldatud Venemaa poolt.

Okupatsioonide muuseum näitab relvi ja metsavendade punkrit

Tallinnas okupatsioonide muuseumis avati näitus «Metsavennad!», mis annab ülevaate Eesti territooriumil toimunud relvastatud vastupanust Nõukogude võimule alates 1944. aasta sügisest.

Näitusel kajastatakse metsavendluse põhjuseid, eesmärke ja tulemusi nii organisatsioonilise tegevuse kui metsavendade elulugude kaudu. Kui 1944. aasta sügisel Eesti territooriumil teistkordselt Nõukogude võim kehtestati, algas kohe relvastatud vastupanu ning vabaduse nimel oli valmis võitlema rohkem kui 15 000 metsavenda.

Et külastajad saaksid aimu, millistes punkrites metsavennad elasid, on näituse kuraator Martin Andreller mulluste välitööde käigus mõõdetud punkrivallide järgi spetsiaalselt näituse tarbeks rekonstrueerinud Põrgupõhja punkri ning taastanud kirjelduste põhjal selle sisemuse. Kui tänapäeval arvatakse, et metsavennad elasid maa-alustes punkrites, siis tegelikult oli enamik punkritest kas täielikult maapealsed või ainult osaliselt maasse kaevatud. Põrgupõhja punker oli relvastatud vastupanu koordineerimiseks loodud Relvastatud Võitluse Liidu juhtkonna staabiks. Metsas elamine tähendas alalist muret toidu ja talvevarude hankimise pärast, pidevat varjamist jälitajate eest ning igatsust ja muret perekonnaliikmete pärast.
Metsavendade igapäevast eluolu tutvustab kommenteeritud slaidifilm. Metsavendade vastupanu suruti maha 1950. aastatel, kuigi lahinguid nõukogude julgeolekuga toimus ka hiljem. Näitusel on väljas pärast sellised lahinguid maha jäänud kuuliaukudest puretud kurva looga esemed.
Nõukogude ajal käsitleti metsavendi ühemõtteliselt bandiitide ja mõrvaritena ning näitusel võib näha nn. banditismi vastu võidelnud julgeolekutöötajatele kingitud sellekohaste pühendustega püstoleid TT. Kuna metsavendadega seotud materjali ei ole kuigi palju säilinud, siis seda väärtuslikumad on näitusel eksponeeritud esemed, millest mitmed jõuavad avalikusse ette esimest korda. Näitus jääb okupatsioonide muuseumis avatuks oktoobri lõpuni. GALERII

Toimetas Kristel Kossar

Suur rongirööv 1951

Suur rongirööv

TEKST: JAAK PIHLAU

Kui Pärnu-Rapla rong 5. septembri keskpäeval saabus, siis toimus kõik plaanipäraselt, Jerlet lõhkas miini, plahvatuse järel rong peatus ja metsavennad hüppasid metsast välja. Relvastatud valvemeeskond rongist välja ei ilmunud, mõne aja pärast avasid kaks neist rongist vastutule. Raadik hüppas tendrile ja tabavate laskudega surmas või haavas kahte neist.

Üheksa metsavenda löövad käed

Idee röövida Pärnu-Rapla liinil liikuva rongi palgavagunit olevat esimesena esitanud Järvakandist pärit metsavend Erich Pärn (sünd 1921, „Jaak“ ehk „Fantoom“), kes aga ise hukkus mais 1951 veel enne seda, kui mõtet jõuti teoks teha(1).Juba 1950. a kevadsuvel olid seda palgavaguniga rongi Eidapere ja Kõnnu jaama vahel tulistanud tundmatud metsavennad, kuid röövimiskatse ebaõnnestus, sest rong kihutas peatumatult edasi. Evald Pärtel olevat selle juhtumi peale öelnud: „Meie teeme seda hoopis paremini ja me ei ebaõnnestu“(2), pidades silmas asjaolu, et rongi peatamiseks tuleb tingimata raudteeliin õhkida. Edasi loe SIIT

Melliste 1946

Melliste lahing

TEKST: KALJU AAROP

Metsavendade salga juht Alfred Lehes, (hüüdnimega„Alfa“).

Eesti metsavendade suurlahingutest (Kultuur ja Elu 2/2008) jäi välja Melliste lahing, kuna selle toimumise koha suhtes olid vastukäivad andmed. 

Melliste lahingu toimu­miskohana on NKVD materjalides märgitud mitmeid erinevaid kohti. Ühe dokumendi järgi toimus see lahing Mäksa valla Melliste küla Nisu talus, teise järgi Mäksa valla Mäeküla talus, kolmanda järgi aga Võnnu valla Melliste küla rajoonis jne. Kord on tegu lahinguga, mis toimus talus, teisalt jääb aga mulje, et tegemist oli kohtamislahinguga kusagil väljas. Nii on ka M. Laari „Metsavendades“ käsitletud seda kohtamislahinguna. Tegelikult toimus see lahing siiski Melliste küla Nisu talus. Edasi SIIT

Suvesõjast 1941 aastal

Oli möödunud vaid üks aasta... 

Veel aasta tagasi oli eesti rahvas olnud kindel, et neid kaitseb vene okupantide sissetungi eest Eesti kaitsevägi. Paraku Eesti riigi kõrgema juhtkonna otsusel seda ei tehtud. Kes pidanuks siis kaitsma nüüd eesti rahvast okupantide terrori ja ohu eest?

Aasta tagasi oli loobutud okupantidele vastu hakkamisest põhjendusega - vältida asjatut verevalamist. Kuid oli piisanud vaid üks ainuke aasta stalinliku hirmuvalitsuse all elamisest, et kaotada arreteeritute, mõrvatute ja küüditatude näol tunduvalt rohkem kaasmaalasi, kui olid kaotused Eesti Vabadussõjas. Voolanud oli sama palju verd ja pisaraid, aga võibolla rohkemgi, kui seda oleks juhtunud meie vastuhakkamise korral... Viimaseks piisaks oli olnud 14. juunil 1941 aset leidnud süütute inimeste massiline küüditamine Siberisse.

Voolanud oli palju rahumeelsete ning kaitsetute naiste ja laste verd, mis nüüd karjus tasumise järele, sest abitute ja kaitsetute ning naiste ja laste mõrvamine on mitmekordne mõrv. Kuid veel oli vaenlane võimas ja võis veel palju kurja teha. Ta võis hävitada veel palju eesti rahvast ja selle vara. Seda aga tuli takistada kõigi vahenditega, mis antud olukorras oli võimalik. Kuigi suuri lootusi pandi 22. juunil alanud sõjale, polnud võimalik jääda ootama sõja edasist käiku.

Veel 1940. aastal oli alanud punaarmee koosseisu arvatud eesti väeosadest ohvitseride ja sõdurite põgenemine. Need varjasid end nüüd metsades. Eriti massiliseks kujunes Punaarmeest põgenemine aga pärast sõja puhkemist Saksamaa ja N. Liidu vahel. Eriti aga siis, kui Punaarmee koosseisu arvatud eesti üksusi hakati Venemaale viima.

Need punaväest põgenenud ohvitserid ja sõdurid panid aluse metsavendlusele. Nendega liitus hiljem tuhandeid mehi kõigilt elualadelt, kaasa arvatud ka paljud nõukogude mobilisatsioonist kõrvalehoidjad. Otsinud üles Vabadussõja ajal kätte jäänud või siis 1940. aastal Kaitseliidu likvideerimise ajal kõrvale pandud relvad, koonduti nn. "rohelistesse pataljonidesse" ja alustati võitlust Nõukogude võimuorganite, selle korra toetajate ja Punaarmee üksuste vastu. Pärast sõja puhkemist loodeti lähenevate Saksa relvajõudude abile. Vabastatud aladel asuti taastama põhiseaduslikku (esialgu omavalitsusorganite) võimu ning loodi Kaitseliidu baasil Omakaitse organisatsioon, mille üksused hiljem Põhja-Eesti ja saarte vabastamisest osa võtsid. Loe EDASI

Eesti viimasest metsavennast.

August Sabbe radadel

TEKST: MARGIT-MARIANN KOPPEL

Eesti viimasest vabast mehest August Sabbest on kirjutatud palju artikleid. Tõik, et ta suutis külarahva abiga end üle kolmekümne aasta metsas varjata, räägib meie rahva kokkuhoidmisest. Sabbe siiani mõistatuslik surm Võhandu jõel on liikvele lükanud hulgaliselt legende. Täpset tõde, kas ta uputas end, uppus või uputati, ei tea keegi. Kuid 15. 08. 2003. aastal Sabbe radadel käies sai selgeks üks asi - julgeolekumeeste kalastusretk ei olnud juhus. Loe edasi siit

Märtsiküüditamisest

25.-29. märtsil 1949 viidi Eestis, Lätis ja Leedus läbi operatsiooni “Priboi,” mille käigus küüditati Eestist Siberisse üle 20 000 inimese.
NSVL Ministrite Nõukogu salajase otsuse järgi kuulusid väljasaatmisele jõukad talupojad (omaaegse termini järgi kulakud) koos perekondadega ning relvastatud vastupanuliikumise võitlejate (nõukogude terminig järgi bandiidid), metsavendade abistajate ja natsion...alistide perekonnad.

Märtsiküüditamise 60. aastapäevaks 2009. aastal valmis riigiarhiivis (ränd)näitus “Karm kevad”, mis annab salajaste või täiesti salajaste Nõukogude Liidu ja Eesti NSV partei- ja valitsusasutuste dokumentide kaudu ülevaate küüditamisoperatsioonist, selle ettevalmistamisest, läbiviimisest ja tagajärgedest. Näitusega saab tutvuda ka meie veebis: http://riigi.arhiiv.ee/est/vaata-vajapanekut-2/

Fotol kaks teemakohast dokumenti riigiarhiivi kogudest. Kõigepealt väljavõte ENSV Kohtuministri salajasest teadaandest jaanuaris 1949 toimunud ENSV vabariiklike rahvakohtute nõupidamise kohta, kus arutati võitluse tugevdamist kulakute vastu. Vaidlus puhkes küsimuses, kas Vene NFSV Kriminaalkoodeksi alusel on üldse võimalik kulakuid nende alalisest elukoast välja saata (ERAF.1.14.87). Selle kõrval aga kaart (ERAF.17SM.4.100) küüditatute transpordi kohta Eestis (ERAF.17SM.4.100). Kogu Eesti oli jaotatud piirkondadeks, millel olid “tõmbekeskused,” kus ümbritsevatalt alalt kokku veetud küüditatud laaditi ešelonidesse.

allikas : Eesti Riigiarhiiv

Kasulikku lugemist

Väike lingikogu

• http://et.wikipedia.org/wiki/Metsavennad
• http://et.wikipedia.org/wiki/H%C3%A4vituspataljonid_Eestis
• http://lood.wordpress.com/havituspataljonid-ja-nkvd-sojajargses-eesti-kulas/
• http://www.hot.ee/lvpfoorum/ajalugu-4.html#top
• http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/482/kuuskp.pdf
• http://www2.spordilinn.ee/metsavennad/
• http://www.esm.ee/public/projektid/5/index.htm
• http://et.wikipedia.org/wiki/August_Sabbe
• http://et.wikipedia.org/wiki/V%C3%B5rumaa_metsavennad
• http://kultuur.elu.ee/ke492_metsavennad.htm
• http://www.esm.ee/public/projektid/5/langenud.html
• http://wwx.postimees.ee/170307/esileht/siseuudised/250434_foto1.php#33
• http://kultuur.elu.ee/ke467_metsavennad.htm
• http://kultuur.elu.ee/ke486_metsavend.htm
• http://kultuur.elu.ee/ke489_metsavennad.htm
• http://kultuur.elu.ee/ke499_hirmus_ants.htm
• http://etv2.err.ee/videod/8ddf6564-4ece-48f4-996e-b13cd7659647
• http://www.ra.ee/public/TUNA/Artiklid/1999/1/1999-1-T6nu_Tannberg_lk24-30.pdf
• http://kultuur.elu.ee/ke480_kurg.htm
• http://kultuur.elu.ee/ke491_sko.htm
 

http://www.maaleht.ee/news/uudised/elu/kuul-laks-peast-labi-aga-metsavend-jai-ellu.d?id=65706510

Metsavendlusest

Metsavennad olid mehed ja naised, kes aastatel 1940-1941 ja alates 1944. aasta septembrist, mil Eesti oli okupeeritud nõukogude võimu poolt, sõdisid relvastatult okupatsioonivõimu vastu. Metsavendade võitluse eesmärk oli kaitsta oma perekondi ja iseennast võõrvõimu vägivalla vastu. Nad lootsid taastada Eesti iseseisvuse.

Metsavendi oli sõjajärgsel ajal kokku tõenäoliselt umbes 30 000. Ühel ajal tegutses metsades kuni 15 000 meest ja naist. Suurim metsavendade organisatioon oli Relvastatud Võitluse Liit, mis tegutses aastail 1945-49. RVL-i tähtsamad juhid langesid võitluses 1949. aasta suvel. Viimane vabadusse jäänud RVL-i liige Johannes Lillenurm suri Läänemaal metsavennana 1980. aastal. Suuremad lahingud metsavendade ja vene julgeolekuüksuste vahel lõppesid Eestis 1953. aastal. Siiski peeti üksikuid lahinguid veel 1957. aastani. Lahinguid löödi sageli sundolukorras, kui tuli vastu astuda julgeolekuvägede haarangule või punkri piiramisele hävituspataljoni poolt. Kuna vastane oli tavaliselt ülekaalukas, planeeriti oma operatsioonid hoolikalt ette ja katsuti tegutseda kiiresti ja ootamatult.

Metsavendi langes lahingutes umbes 2000 ja hukkus vangilaagrites teist samapalju. Viimased elusalt kätte saadud tegutsevad metsavennad areteeriti 1967. aasta suvel Võrumaal. Need olid Hugo ja Aksel Mõttus. August Sabbe (1. september 1909 – 28. september 1978) oli Eesti viimaseks metsavennaks peetav mees, kes langes Paidra ja Leevi küla lähedal arreteerimiskatsel, uputades end Võhandu jõkke. 

allikas: GENI